Mina olen jälgija!

Shoppamine mõnede inimeste jaoks on liiga raske tegevus. Võib-olla selle pärast, et me valime mitte sobivaid inimesi poodides käimiseks.

Minu jälgimine oli Kristiine Keskuses. Ma märkasin üht pere, kus olid isa, ema ja kaks last (poisid). Kõige huvitavam oli vaadata isa ja ema käitumist. Isegi isa. Nagu sain aru, pere plaanides oli osta emale mantlit. Huvitav oli see, et mehele ei meeldinud mitte midagi, mida valis naine. Mees palju karjus naise peale ja valis temale mantlit ise. Märkasin, et lapsed ei pandnud tähele, et nende ema ja isa riidlevad ja palju karjuvad. Võib-olla nad on juba harjutanud... Kui pere ostis emale mantlit, isa pakkus osta veel midagi. Siis nad läksid Montoni kauplusse. Ma läksin ka sinna. Nüüd nad valisid emale kampsunit. Huvitav fakt on see, et see naine ainult käis mehega ja vaikselt ootas, kui tema abikaasa midagi valib temale. Samal ajal nende lapsed jooksesid kaupluses ja karjusid. Montoni klienditeenindaja palus nende vanemaid teha nii, et lapsed lõpetasid joosta ja karjuda. Siis peremees hakkas ise karjuda vaise töötaja peale ja ütles, et ta ei taha midagi osta selles kaupluses, sest siin on ebakompitentne personaal. Ja nad läksid poest välja. Oh... Hullumeelne pere!! Ma otsustasin, et ei taha veel selle perega aega veeta...Olin juba nende pärast väsinud...

Ülesanne oli väga huvitav selles, et ma tunnen mingit erutust... Kartsin, aga õnneks, et keegi mind jälgimises kahtlustama ei hakanud. Ma väga tahaksin teha selle perega videot ja laadida seda Internetisse. Kahjuks ei saanud...